Võlgadega pärand - kas pärandist loobuda või pärand vastu võtta?

PrintPDF Jaga

Loobumissüsteemile üleminekuga seoses on palju propageeritud võimalust pärandist loobuda juhul, kui pärija ei soovi tasuda pärandaja võlgu oma vara arvel. Selline võimalus tundub kiiret lahendust pakkuv. Pärima õigustatud isik peab sel juhul kolme kuu jooksul pärandaja surmast ja oma pärimisõigusest teada saamisest  esitama avalduse pärandist loobumiseks ja nii ongi ta pääsenud pärandaja võlgade tasumisest ning sellega seotud asjaajamisest. Juhul kui loobumisavalduse esitamise ajaks ei ole ühegi notari juures algatatud pärimismentlust tuleb loobumisavalduse esitajal seda teha. Pärimismenetluse algatamise ja pärandist loobumise avaldust tulevad vahel esitama pärandaja lapsed või vanemad. Mis saab sellises olukorras edasi? Pärandist loobumisel tekib pärimisõigus pärandist loobunu lastel, nende loobumise korral sealt edasi järgmise ringi sugulastel, kellel omakorda õigus pärand vastu võtta või sellest loobuda. Nii võib ette tulla olukordi, kus pärandist loobumiste kaudu jõuab pärimisõigus sugulasteni, kes saavad alles notari kaudu teada surnud sugulasest, kellest eluajal aimugi ei olnud ning kelle pärijaks ennast pidada ei osatud.

Tuleb ette ka olukordi, kus pärandi vastuvõtmise või pärandist loobumise järjekord jõuab kauge sugulaseni, kes on raskelt haige või piiratud teovõimega ning kelle puhul pärandi ning võlgadega seotud asjaajamised on veelgi koormavamad. Avaldus pärandist loobumiseks tuleb teha notari juures ning seega tuleb igal loobujal tasuda ka notari tasu. Pea igas suguvõsas on ka kaugele Eestist ära rännanud inimesi, kes võivad osutuda pärijateks. Välisriigis pärandist loobumise avalduse tõestamine võib olla erineva asjaajamiskultuuri tõttu raske või praktiliselt võimatu.

Eeltoodut arvesse võttes võiks lähisugulase surma korral, isegi sel juhul, kui see lähisugulane oli võlgades ja tema pärandis ületavad võlad nö positiivset vara, kaaluda pärandi vastuvõtmist. Võiks mõelda sellele, et kui mina loobun, kes pärib siis? Kas minu haige ema või 90-aastane vanatädi? Pärija on küll kohustatud täitma kõik pärandaja kohustused, kuid pärandvara ebapiisavuse korral ei pea pärija neid kohustusi oma vara arvel täitma, kui ta pärast inventuuri tegemist on täitnud kohustused seaduses sätestatud korras (näiteks sätestab seadus, et pärija kannab pärandaja matuse kulud, arvestades tavasid ning pärandi suurust ning kui pärandvarast ei piisa pärandaja matuse kuludeks, kannab pärija need kulud oma arvel), kui on välja kuulutatud pärandvara pankrot või kui pankrotimenetlus on lõppenud pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu. Seega on võimalik pärandiga saadavast võlakoormast pääseda mitte ainult pärandist loobumise, vaid ka pärandvara pankroti läbi.

Pankrotiseadus sätestab, et võlgniku surma korral võib pankrotiavalduse tema vara suhtes esitada ka võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja. Sel juhul kohaldatakse pankrotiavaldusele vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut. Pankrotiseaduse kohaselt peab võlgnik pankrotiavalduses põhistama oma maksejõuetuse. Maksejõuetuse põhistamiseks lisab võlgnik pankrotiavaldusele seletuse maksejõuetuse põhjuse kohta ja võlanimekirja. Võlanimekirjas märgitakse võlgniku võlausaldajate nimed ja nende elu- või asukohad ning nende nõuded, samuti andmed võlgniku vara kohta. Seletusele ja võlanimekirjale kirjutab võlgnik alla.

Pankrotiasja menetlemine kuulub maakohtu pädevusse. Pankrotiavaldus esitatakse kohtule võlgniku üldise kohtualluvuse järgi.