Millised on vee ja veekogudega seotud kitsendused?

PrintPDF Jaga

Veekogu kuulub maaomanikule – on see ju veega täidetud pinnavorm. Piiriveekogud, teatud osas suuremad jõed ja meri kuuluvad riigile. Vesi ise on üldine peremehetu hüve. Vooluveekogu on sageli ka kinnistu piiriks ning sel juhul kulgeb piir keset jõesängi. Riik on siiski enamuse jõgesid ja järvi, mis ei asu ühe kinnistu piires, veeseadusega tunnistanud kõigi poolt avalikult kasutatavateks (õigus veekogudel liigelda, ujuda, kala püüda jms). Avalikult kasutatavate veekogude kallastel ja mererannal liikumiseks on seadus kehtestanud kallasraja. Kallasraja laius on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit, teistel veekogudel 4 meetrit, suurvee ajal, kui kallasrada on üle ujutatud, 2 meetri laiune kaldariba. 

Veekogudes olevad kalad, nagu vesigi, ei kuulu kellelegi ja igamehe õigusena võib õngega neid ka püüda. Muude püügivahenditega püüki ja kutselist kalapüüki piirab juba kalapüügiseadus.

Veekogudesse ja nende kallastele ning mererannale ehitamine ja ka muu majandustegevus on veeseadusega piiratud keskkonnakaitse eesmärgil. Veeseadus kehtestab seal veekaitsevööndi ja looduskaitseseadus ehituskeeluvööndi, mis võib ulatuda sõltuvalt asukohast ja planeeringust kuni 200 meetrini veepiirist. Mitmeteks veega seotud tegevusteks on vaja Keskkonnameti poolset veeluba. Näiteks on veeluba vaja, kui võetakse pinnavett, sealhulgas jääd, enam kui 30 kuupmeetrit ööpäevas, võetakse põhjavett rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus või rohkem kui 10 kuupmeetrit ööpäevas, süvendatakse veekogu või paigutatakse veekogu põhja süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrist ja põhjavett täiendatakse, juhitakse ümber või juhitakse tagasi.

Loetelu, millal on veeluba kohustuslik on sätestatud veeseaduse §-s 187 (https://www.riigiteataja.ee/akt/106052020044)