Eraisiku pankrot ja töövõimetus
Postitatud: 10 Veebr 2016, 17:32
Tere,
Pöördun Teie poole murega, millele ise ei ole suutnud korralikku lahendust leida.
Olen 23 aastane noor. Ravitüsistuste ning hiljem ka raske depressiooni ning ärevushäire tõttu on mul 70% töövõimekaotus, mistõttu saan ka igakuist pensioni ja sotsiaaltoetust. Olen varasemalt töötanud, kuid peale viimaselt töökohalt lahkumist ja võimetust tööd leida, sattusin oma psühholoogiliste probleemide tõttu olukorda, kus minu töövõimetus ka välja lõi ja ma tõesti ei ole viimasel ajal suutnud ka tööd otsida mitte.
Enne töö kaotamist ja ka aasta tagasi, peale töökaotust olin võtnud järjest laene. Kõigepealt üks kiirlaen ja lõpuks laenud, et eelmisi tagasi maksta. Selle tulemusel olen täna olukorras, kus minu igakuine sissetulek on ca 250 eurot, kuid laenukoormus on üle 7000 euro. Tänaseks ei ole ükski neist veel kohtusse jõudnud, kuid inkassos on kõik võlgnevused. On selge, et ma olen täna maksejõuetu ja see ei ole ajutine probleem.
Tundub mõistlik algatada eraisiku pankrot. Kas see oleks mõistlik?
Seoses sellega aga on mul mõned arusaamatused. Vastavalt pankrotiseaduse paragrahv 173 pean ma tegelema ka mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsima. Kas see tähendab, et senikaua, kui ma aktiivselt tööotsingutega ei tegele, senikaua ei ole mul võimalik ka paluda pankrotimenetluse algatamist? Asja muudab keerulisemaks ka see, et elan praegu maapiirkonnas, omamata isiklikku transpordivahendit ning lähima linna vahel käib buss päevas vaid ühel korral edasi-tagasi. Võimalus leida töökoht, mille tööajad klapiksid minu transpordivõimalustega, on nullilähedane. Kas antud olukorras oleks ainuke lahendus see, kui ma registreeriks end töötuks ja oleksin de jure aktiivne tööotsija? Kevadel/suvel oleks ilmselt mul võimalik taas ka de facto aktiivselt tööd otsida.
Samuti on mul küsimus pankrotimenetluse jooksul tekkivate tulude/kulude kohta. Kui mulle määrataks pankrotihaldur või ka ajutine haldur, siis pankrotihaldurid nõuavad ka tasu oma töö eest. Kuna minul puudub igasugune vara siis pankrotivaralt pole mingit tasu võimalik saada. Kuidas sellisel juhul on seatud pankrotihaldurite tasu?
Teine küsimus sel teemal on kättejäädava tulu kohta. Nagu ma aru saan, siis eeldusel, et ma töötan, jääb mulle kui võlgnikule kätte kehtiv miinimumpalk. Samuti peaks jääma ka sotsiaaltoetus. Kas pensionile pööratakse sissenõue?
Kui algab kohustustest vabastamise menetlus, siis on mul õigus lisaks veel 25 %le tulust, kui kohus asjaolusid arvestades määra ei muuda. Kas olukorras, kus mul on olulised väljaminekud ravimitele ning muudele ravikuludele on mul õigus paluda kohtul seda määra muuta?
Viimase asjana küsiks veel ka menetluse korraldusliku poole kohta. Kui kohustustest vabastamise menetlus kehtib 5 aastat, kui kaua võib tavaliselt minna pankroti välja kuulutamisega? Kas taolise menetluse raames tuleb mul ka isiklikult käia korduvalt kohtus või võetakse lihtsalt vastavalt minu avaldusele otsus vastu ja saadetakse mulle sellekohane teada?
Palju küsimusi aga mure kah sel korral suur.
Lugupidamisega,
Pöördun Teie poole murega, millele ise ei ole suutnud korralikku lahendust leida.
Olen 23 aastane noor. Ravitüsistuste ning hiljem ka raske depressiooni ning ärevushäire tõttu on mul 70% töövõimekaotus, mistõttu saan ka igakuist pensioni ja sotsiaaltoetust. Olen varasemalt töötanud, kuid peale viimaselt töökohalt lahkumist ja võimetust tööd leida, sattusin oma psühholoogiliste probleemide tõttu olukorda, kus minu töövõimetus ka välja lõi ja ma tõesti ei ole viimasel ajal suutnud ka tööd otsida mitte.
Enne töö kaotamist ja ka aasta tagasi, peale töökaotust olin võtnud järjest laene. Kõigepealt üks kiirlaen ja lõpuks laenud, et eelmisi tagasi maksta. Selle tulemusel olen täna olukorras, kus minu igakuine sissetulek on ca 250 eurot, kuid laenukoormus on üle 7000 euro. Tänaseks ei ole ükski neist veel kohtusse jõudnud, kuid inkassos on kõik võlgnevused. On selge, et ma olen täna maksejõuetu ja see ei ole ajutine probleem.
Tundub mõistlik algatada eraisiku pankrot. Kas see oleks mõistlik?
Seoses sellega aga on mul mõned arusaamatused. Vastavalt pankrotiseaduse paragrahv 173 pean ma tegelema ka mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsima. Kas see tähendab, et senikaua, kui ma aktiivselt tööotsingutega ei tegele, senikaua ei ole mul võimalik ka paluda pankrotimenetluse algatamist? Asja muudab keerulisemaks ka see, et elan praegu maapiirkonnas, omamata isiklikku transpordivahendit ning lähima linna vahel käib buss päevas vaid ühel korral edasi-tagasi. Võimalus leida töökoht, mille tööajad klapiksid minu transpordivõimalustega, on nullilähedane. Kas antud olukorras oleks ainuke lahendus see, kui ma registreeriks end töötuks ja oleksin de jure aktiivne tööotsija? Kevadel/suvel oleks ilmselt mul võimalik taas ka de facto aktiivselt tööd otsida.
Samuti on mul küsimus pankrotimenetluse jooksul tekkivate tulude/kulude kohta. Kui mulle määrataks pankrotihaldur või ka ajutine haldur, siis pankrotihaldurid nõuavad ka tasu oma töö eest. Kuna minul puudub igasugune vara siis pankrotivaralt pole mingit tasu võimalik saada. Kuidas sellisel juhul on seatud pankrotihaldurite tasu?
Teine küsimus sel teemal on kättejäädava tulu kohta. Nagu ma aru saan, siis eeldusel, et ma töötan, jääb mulle kui võlgnikule kätte kehtiv miinimumpalk. Samuti peaks jääma ka sotsiaaltoetus. Kas pensionile pööratakse sissenõue?
Kui algab kohustustest vabastamise menetlus, siis on mul õigus lisaks veel 25 %le tulust, kui kohus asjaolusid arvestades määra ei muuda. Kas olukorras, kus mul on olulised väljaminekud ravimitele ning muudele ravikuludele on mul õigus paluda kohtul seda määra muuta?
Viimase asjana küsiks veel ka menetluse korraldusliku poole kohta. Kui kohustustest vabastamise menetlus kehtib 5 aastat, kui kaua võib tavaliselt minna pankroti välja kuulutamisega? Kas taolise menetluse raames tuleb mul ka isiklikult käia korduvalt kohtus või võetakse lihtsalt vastavalt minu avaldusele otsus vastu ja saadetakse mulle sellekohane teada?
Palju küsimusi aga mure kah sel korral suur.
Lugupidamisega,