Tere,
olen olukorras, kus kaasomandiga seotud küsimustes kohtuvälist kokkulepet saavutada üritades on tihti päevakorral suulise kokkuleppe kui lepingu küsimus.
Esiteks teine pool eirab selliseid varasemaid kokkuleppeid ja teiseks mõtleb neid lausa välja tuues mingeid oma mõtteid või ideesid või viidates mingitele aruteludele nüüd tagantjärgi sellistena välja.
Palun - kas ma saan asjast õieti aru nii, et suuline leping on leping alles siis, kui mõlemad osapooled on oma nõusolekut konkreetselt kinnitanud - et jah, olen nõus, mitte aga nii, et asjast on ainult juttu olnud ja pärast esitatakse see jutuajamine korraga suulise kokkuleppena ja seega ka lepinguna, kuigi milleski kokku ei lepitud ja asja ainult arutati.
Ja kui hakatakse tagantjärgi selliseid suuliseid kokkuleppeid ja lepinguid sõna otseses mõttes välja mõtlema ja käima, siis peaks lähtuma sellise argumentatsiooni hindamisel mõistlikkusest (loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks) ja heast usust (heas usus käitumine tähendab muu hulgas poolte kohustust teha koostööd, kaitsta üksteise huve, edastada informatsiooni) ning nõude põhjendatusest (mingist tehingust tulenev nõue saab põhineda reeglina nõude sissenõutavaks muutumisega ehk tehing on tehtud ja on, mida reaalselt jagada).
Ehk siis näitlikult peab arvestama, kas selline väidetav suuline "leping" - mille kohta midagi paberil ei ole (ega saagi olla) ega ole ka tunnistajaid - ikka on eesmärgilt ja tingimustelt mõistlikuks loetav, põhineb heal usul ehk võiks eeldada sellist mõlemat osapoolt rahuldavat kompromissi ning ka nõudena põhjendatud (et kui näiteks kaasomandi tinglik osa ei ole realiseeritav kinnisvaraturul, sest kogu vastava omandi erinevate kaasomanike vahel jagamise formaalne ja juriidiline töö on veel tegemata alustades sellest, et kaasomandis oleval kortermajal puudub isegi ühistu, siis ei saa mingeid varalisi ja kompenseerimisnõudeid esitada enne, kui vastav vara on reaalselt turul realiseeritavaks vormistatud ja seni võib ainult esitada oma nõude rahalise väärtuse kohta hinnangut lähtudes turuhindadest, aga mitte nõuet ennast, sest vastav vara lihtsalt ei ole reaalsel turul reaalselt realiseeritav ja tingliku kaasosa eest reaalset turuhinda reaalses rahas küsida ega maksta ei ole põhjendatud).
Parimat,
AH
Suuline kokkulepe kui leping
Foorumi reeglid
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Re: Suuline kokkulepe kui leping
Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui kehtiv õigus ei näe ette lepingu kohustuslikku vormi. Kui suuline kokkulepe saavutati vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel ning poolte sooviks oli anda kokkuleppele õiguslikult siduv tähendus, loetakse seda suuliselt sõlmitud lepinguks. Kokkuleppest teeb lepingu just kokkuleppe õigusega tagatud iseloom.
Seadus pole sätestanud suulist vormi kohustuslikuna ühegi tehingu puhul. Probleem suuliste lepingutega on see, et neid on raske tõendada. Tehingute tegemisel peaks olema järgitud hea usu põhimõte. Kaasomandiga seotud küsimustes tuleb juhinduda asjaõiguse vastavatest sätetest ( asjaõigusseaduse §-d 71-79). Alati tuleks eelistada kirjalikult sõlmitud kokkuleppeid, mis tagab võimaluse tõendada vaidluse korral lepingu tingimusi.
Vastas Vambola Olli.
Seadus pole sätestanud suulist vormi kohustuslikuna ühegi tehingu puhul. Probleem suuliste lepingutega on see, et neid on raske tõendada. Tehingute tegemisel peaks olema järgitud hea usu põhimõte. Kaasomandiga seotud küsimustes tuleb juhinduda asjaõiguse vastavatest sätetest ( asjaõigusseaduse §-d 71-79). Alati tuleks eelistada kirjalikult sõlmitud kokkuleppeid, mis tagab võimaluse tõendada vaidluse korral lepingu tingimusi.
Vastas Vambola Olli.