Pankrot
Foorumi reeglid
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Pankrot
Kellel ja milline vastutus on kui pärast pankroti protsessi lõppu selgub, et ettevõtte juhatus oleks pidanud esitama ise pankroti avalduse? Avalduse esitas Võlausaldaja1. Selgus, et Võlausaldaja2 oli algatanud enne Võlausaldaja1 pankroti avaldust täituri kaudu hüpoteegiga tagatud võla sisse nõudmist. Pankroti protsessi käigus ei tuvastanud haldur, kohtunik ega ka maksejõuetuse põhjuse hindamise ekspert, et selline protsess oli täituri kaudu algatatud. Kas Võlasusaldaja2 võla sisse nõudmist täituri kaudu võib tõlgendada kui ettevõtte maksejõuetust, mille järel oleks juhatus pidanud ise pankroti avalduse esitama? Kas Võlasualdaja2 on käitunud valesti, kui ei informeerinud kohust, pankrotihaldurit ega maksejõuetuse põhjuse hindamise eksperti ega teisi võlausaldajaid nimetatud nõudest täituri kaudu?
Re: Pankrot
Kuigi ilmselgelt ei ole küsimuses kirjas kõiki asjaolusid ja nähtavalt küsimustest on nendele probleemidele hinnangu andnud ka nii kohus kui ekspert, mistõttu ei saa ma sellise vähese informatsiooni põhjal hakata ümberhindama või hinnagut andma kohtu ja eksperdi tegevusele, kuid püüan selgitada küsijale Pankrotiseadust nende küsimuste valguses:
Kellel ja milline vastutus on kui pärast pankroti protsessi lõppu selgub, et ettevõtte juhatus oleks pidanud esitama ise pankroti avalduse?
Küsimusest ei nähtu, kas tegemist on osaühingi või aktsiaseltsiga, kuid:
PankrS § 13 lg 3 kohaselt võib seaduses sätestada võlgniku kohustuse esitada pankrotivalaldus.
ÄS § 176 lg 3 sätestab et, kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui käesoleva seadustiku §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama pankrotiavalduse esitamise.
ÄS § 180 lg 51 sätastab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.
PankrS § 28 lg 2 kohaselt, kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
Kas pankrotiavalduse väidetavalt mitteõigeaegne esitamine on juhatuse kohustuse tahtlik rikkumine või on see raske hooletus, seda hindab pankrotihaldur ja kohus.
Avalduse esitas Võlausaldaja1. Selgus, et Võlausaldaja2 oli algatanud enne Võlausaldaja1 pankroti avaldust täituri kaudu hüpoteegiga tagatud võla sisse nõudmist. Pankroti protsessi käigus ei tuvastanud haldur, kohtunik ega ka maksejõuetuse põhjuse hindamise ekspert, et selline protsess oli täituri kaudu algatatud. Kas Võlasusaldaja2 võla sisse nõudmist täituri kaudu võib tõlgendada kui ettevõtte maksejõuetust, mille järel oleks juhatus pidanud ise pankroti avalduse esitama?
Ausalt öeldes on selline täitemenetluse läbiviimine ja jätkumine juba pärast pankrotiavalduse menetlusse võtmist minu jaoks pisut kummastav, sest:
1) PankrS § 17 lg 3 kohaselt ajutise pankrotihalduri nimetamisel peatab kohus võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise.
On juhuseid, kui kohus jätab selle ajutise pankrotihalduri nimetamise määrusest välja, kuid ajutine pankrotihaldur saab kohtule esitada taotluse, millega palub täitemenetluse peatamist.
2) PankrS § 22 lg 2 p 1(1) kohaselt ajutine pankrotihaldur selgitab välja võlgniku vara puudutavad täitemenetlused.
Seega PankrS § 17 lg 3 ja § 22 lg 2 p 1(1) koosmõjuna pidi ajutine pankrotihaldur igal juhul väljaselgitama võlgniku vara puudutavad täitemenetlused ja kohus pidi täitemenetlused peatama.
Praktikas on, et määruse, millega kohus peatab võlgniku vara puudutavad täitemenetlused, edastab kohtutäiturile ajutine pankrotihaldur, aga on ka olukordi, kui kohus on konkreetsest täitemenetlusest teadlik ja siis võib kohus ka ise määruse edastada kohtutäiturile.
Täitemenetluse seadustiku § 46 lg 1 p 2 kohaselt peatab kohtutäitur täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, kui selle kohaselt täitemenetlus või täitetoiming tuleb peatada. Selliseks aluseks on kindlasti PankrS § 17 alusel tehtud määrus.
Kas Võlasusaldaja2 võla sisse nõudmist täituri kaudu võib tõlgendada kui ettevõtte maksejõuetust, mille järel oleks juhatus pidanud ise pankroti avalduse esitama?
Jah, ma arvan küll nii, sest võla sissenõudmine täituri kaudu näitab, et võlgnik ise ei saanud nõuet vabatahtlikult täita ja see viitab igatahes makseraskustele.
Kas Võlasualdaja2 on käitunud valesti, kui ei informeerinud kohust, pankrotihaldurit ega maksejõuetuse põhjuse hindamise eksperti ega teisi võlausaldajaid nimetatud nõudest täituri kaudu?
PankrS § 34 sätestab Võlausaldajate teavitamise.
(1) Haldur teavitab teadaolevaid võlausaldajaid pankrotimäärusest ning võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast. Teates märgitakse nõude tähtaegselt esitamata jätmise tagajärjed. Kui haldurile on teada isikud, kellel on kohustusi võlgniku suhtes, saadab haldur teate võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta ka neile.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuid on rohkem kui 50, piisab pankrotiteate avaldamisest.
(3) Olenemata võlausaldajate arvust teavitab haldur käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viisil võlausaldajaid, kellel kinnistusraamatust, laevakinnistusraamatust, kommertspandiregistrist või Eesti väärtpaberite keskregistrist nähtuvalt võib olla rahaline nõue võlgniku vastu, samuti teisi teadaolevaid võlausaldajaid, kellel on pandiõigus võlgniku vara suhtes. Eelmises lauses sätestatu kehtib ka nende võlausaldajate kohta, kelle harilik viibimiskoht või elu- või asukoht on mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.
Seega oleks pankrotihaldur igal juhul pidanud saatma sellele võlausaldajale, kelle nõue on tagatud hüpoteegiga, teate pankroti väljakuulutamisest ja nõudeavalduse esitamise vajadusest. Kui Võlausaldaja2 ei esitanud nõuet, siis seda ei saa hinnata kui valesti käitumist, sest nõude esitamine on iga võlausaldaja vaba valik.
Võlausaldaja2 ei pruukinud ise Võlgniku pankroti väljakuulutamisest teadlik olla, veel vähem ei saa ta olla teadlik, et on määratud ekspert maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamiseks, kellele oma nõudest teatada.
Ma ei saa aru küsimuse sellest osast, miks Võlausaldaja2 oleks pidanud teatama oma nõudest täituri kaudu? Iga võlausaldaja esitab ise oma nõude pankrotihaldurile ja seda ei tehta täituri kaudu.
TMS § 51 lg 1 kohaselt: Täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamisega.
Seega lõppes pankroti väljakuulutamisega täitemenetlus nii-kui-nii ja üldjuhul saadavad kohtutäiturid täitemenetluse lõpetamise otsused nii haldurile kui ka sissenõudjale.
Vastas Ly Müürsoo.
Kellel ja milline vastutus on kui pärast pankroti protsessi lõppu selgub, et ettevõtte juhatus oleks pidanud esitama ise pankroti avalduse?
Küsimusest ei nähtu, kas tegemist on osaühingi või aktsiaseltsiga, kuid:
PankrS § 13 lg 3 kohaselt võib seaduses sätestada võlgniku kohustuse esitada pankrotivalaldus.
ÄS § 176 lg 3 sätestab et, kui osaühingul on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui käesoleva seadustiku §-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama pankrotiavalduse esitamise.
ÄS § 180 lg 51 sätastab, et kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse.
PankrS § 28 lg 2 kohaselt, kui pankrotimenetluses ilmneb, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, märgib kohus seda lahendis. Raskeks juhimisveaks loetakse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
Kas pankrotiavalduse väidetavalt mitteõigeaegne esitamine on juhatuse kohustuse tahtlik rikkumine või on see raske hooletus, seda hindab pankrotihaldur ja kohus.
Avalduse esitas Võlausaldaja1. Selgus, et Võlausaldaja2 oli algatanud enne Võlausaldaja1 pankroti avaldust täituri kaudu hüpoteegiga tagatud võla sisse nõudmist. Pankroti protsessi käigus ei tuvastanud haldur, kohtunik ega ka maksejõuetuse põhjuse hindamise ekspert, et selline protsess oli täituri kaudu algatatud. Kas Võlasusaldaja2 võla sisse nõudmist täituri kaudu võib tõlgendada kui ettevõtte maksejõuetust, mille järel oleks juhatus pidanud ise pankroti avalduse esitama?
Ausalt öeldes on selline täitemenetluse läbiviimine ja jätkumine juba pärast pankrotiavalduse menetlusse võtmist minu jaoks pisut kummastav, sest:
1) PankrS § 17 lg 3 kohaselt ajutise pankrotihalduri nimetamisel peatab kohus võlgniku vara suhtes toimuva sundtäitmise.
On juhuseid, kui kohus jätab selle ajutise pankrotihalduri nimetamise määrusest välja, kuid ajutine pankrotihaldur saab kohtule esitada taotluse, millega palub täitemenetluse peatamist.
2) PankrS § 22 lg 2 p 1(1) kohaselt ajutine pankrotihaldur selgitab välja võlgniku vara puudutavad täitemenetlused.
Seega PankrS § 17 lg 3 ja § 22 lg 2 p 1(1) koosmõjuna pidi ajutine pankrotihaldur igal juhul väljaselgitama võlgniku vara puudutavad täitemenetlused ja kohus pidi täitemenetlused peatama.
Praktikas on, et määruse, millega kohus peatab võlgniku vara puudutavad täitemenetlused, edastab kohtutäiturile ajutine pankrotihaldur, aga on ka olukordi, kui kohus on konkreetsest täitemenetlusest teadlik ja siis võib kohus ka ise määruse edastada kohtutäiturile.
Täitemenetluse seadustiku § 46 lg 1 p 2 kohaselt peatab kohtutäitur täitemenetluse kohtulahendi esitamisel, kui selle kohaselt täitemenetlus või täitetoiming tuleb peatada. Selliseks aluseks on kindlasti PankrS § 17 alusel tehtud määrus.
Kas Võlasusaldaja2 võla sisse nõudmist täituri kaudu võib tõlgendada kui ettevõtte maksejõuetust, mille järel oleks juhatus pidanud ise pankroti avalduse esitama?
Jah, ma arvan küll nii, sest võla sissenõudmine täituri kaudu näitab, et võlgnik ise ei saanud nõuet vabatahtlikult täita ja see viitab igatahes makseraskustele.
Kas Võlasualdaja2 on käitunud valesti, kui ei informeerinud kohust, pankrotihaldurit ega maksejõuetuse põhjuse hindamise eksperti ega teisi võlausaldajaid nimetatud nõudest täituri kaudu?
PankrS § 34 sätestab Võlausaldajate teavitamise.
(1) Haldur teavitab teadaolevaid võlausaldajaid pankrotimäärusest ning võlausaldajate esimese üldkoosoleku ajast ja kohast. Teates märgitakse nõude tähtaegselt esitamata jätmise tagajärjed. Kui haldurile on teada isikud, kellel on kohustusi võlgniku suhtes, saadab haldur teate võlgniku pankroti väljakuulutamise kohta ka neile.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikuid on rohkem kui 50, piisab pankrotiteate avaldamisest.
(3) Olenemata võlausaldajate arvust teavitab haldur käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viisil võlausaldajaid, kellel kinnistusraamatust, laevakinnistusraamatust, kommertspandiregistrist või Eesti väärtpaberite keskregistrist nähtuvalt võib olla rahaline nõue võlgniku vastu, samuti teisi teadaolevaid võlausaldajaid, kellel on pandiõigus võlgniku vara suhtes. Eelmises lauses sätestatu kehtib ka nende võlausaldajate kohta, kelle harilik viibimiskoht või elu- või asukoht on mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.
Seega oleks pankrotihaldur igal juhul pidanud saatma sellele võlausaldajale, kelle nõue on tagatud hüpoteegiga, teate pankroti väljakuulutamisest ja nõudeavalduse esitamise vajadusest. Kui Võlausaldaja2 ei esitanud nõuet, siis seda ei saa hinnata kui valesti käitumist, sest nõude esitamine on iga võlausaldaja vaba valik.
Võlausaldaja2 ei pruukinud ise Võlgniku pankroti väljakuulutamisest teadlik olla, veel vähem ei saa ta olla teadlik, et on määratud ekspert maksejõuetuse põhjuste väljaselgitamiseks, kellele oma nõudest teatada.
Ma ei saa aru küsimuse sellest osast, miks Võlausaldaja2 oleks pidanud teatama oma nõudest täituri kaudu? Iga võlausaldaja esitab ise oma nõude pankrotihaldurile ja seda ei tehta täituri kaudu.
TMS § 51 lg 1 kohaselt: Täitemenetlus lõpeb võlgniku pankroti väljakuulutamisega.
Seega lõppes pankroti väljakuulutamisega täitemenetlus nii-kui-nii ja üldjuhul saadavad kohtutäiturid täitemenetluse lõpetamise otsused nii haldurile kui ka sissenõudjale.
Vastas Ly Müürsoo.