Probleemi keskmes on alkohoolikust isa. Kannatajaks ema ja lähisugulased. Õudus on progresseeruvalt kestnud üle 30 a. See on laastanud ema vaimset ja füüsilist tervist.
Suurimaks probleemiks, miks asjad niikaugele läinud on, pean ma peasüüdlase nõrka iseloomu ja kahjuks ka lähisugulaste liigsuurt hoolivust ja poputamist. Lühidalt öeldes, pole isa kunagi pidanud vastutama millegi eest, kõige vähem, oma pere eest.
Tema eest on teinud pere kõik. Toit on laual, puhtad riided seljas, korter, trahvid, võlad ja kõik muud kulud makstud jne.jne.
Viimased 15+ aastat pole isa(60 a.) tundnud vajadust tööl käia ja ega ta seda ka poleks suutnud oma
alkoholismi tõttu. Igapäevast alkoholivajadust rahastab ta süüdimatult perekonna vara müües(jalgrattad, tööriistad, traktor ja väga palju muud, mida annab kiirelt ja odavalt rahaks teha).
Lisaks saab ta riiklikku invaliidsuspensioni 260 € kuus. Invaliidsusgrupp on talle määratud haigete liigeste pärast(mis on tõenäoliselt tekkinud sadadest joobes kukkumistest, garaaži betoonpõrandal, kraavides jne. kohtades magamisest). Samuti on tal alalisest joomisest äärmiselt tugev kõnedefekt, nii et võõras inimene ei saa tema jutust aru isegi siis, kui ta juhtub olema 100% kaine.
Sellest mainitud pensionist ei näe ema kahjuks üldjuhul aga sentigi. Isal on „sõbrad”, kes aitavad selle raha pensionipäeval pangautomaadist kiiresti kätte saada. Suurem osa sellest läheb „sõpradele” „võlgade katteks” ja väiksem osa jääb kohe uue alkoholikoguse hankimiseks. Ja nii on kestnud aastaid. Lahendust ei paista kusagilt.
Mees on ohtlik eelkõige endale, perele ja kaaskondsetele. Ema on pidanud talle kordi ja kordi kiirabi kutsuma, et kukkumistest-ülejoomisest elule tagasi aidata, korduvalt on olnud lähedal elukoha süütamine(joobes, suitsuga magamajäämine). Seetõttu ei ole teda võimalik üksi jätta üle mõne tunni..äärmisel juhul 1-2 päeva. Tagajärjed oleks teada, upub omaenda rooja sisse, süütab korteri või kukub ennast sodiks.
Olen aru saanud, et eestkoste saab määrata ainult eestkostetava nõusolekul? Võimalus oleks ka kohtu kaudu, kuid see eeldab eestkostetava tunnistamist vaimuhaigeks, nõrgamõistuslikuks või midagi sarnast..? 10-kond aastat tagasi sai tehtud psühhiaatriline ekspertiis. Adekvaatne, täiesti normis. Taaskord vastupidist tõestama hakata on aga praktiliselt võimatu, sest härra ei ole mingilgi tingimusel nõus sellistest „katsetest” osa võtma. Nokk kinni-saba lahti.
Abi oleks kui saaks ema määrata eestkostjaks ja sellega seoses laekuks isa invaliidsuspension ema arvele. Praegusel juhul teeb see saadav pension ainuti ja üheti perekonnale kurja.
Kas on olemas mõni seadusepunkt, mis aitab ja kaitseb ka kannatavaid inimesi, mitte ainult loomi?
Tänud ette abistava nõuande eest!
Eestkostja määramine alkohoolikule
Foorumi reeglid
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Juristaitab veebi digitaalsesse arhiivi kuuluvad alates 2011. aastast kuni 2023. aasta 15. maini veebi teel esitatud küsimused ja juristide poolt antud vastused. Tähelepanu! Arhiivis ei uuendata ega kaasajastata arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik tutvuda ajakohase teabega.
Isikuandmete töötlemise kohta saate lähemalt lugeda siit.
Re: Eestkostja määramine alkohoolikule
Tere,
Eestkoste määrab kohus siis, kui kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida.
Eestkostja määramiseks avalduse kohtule võib esitada isik ise, tema vanem, abikaasa, täisealine laps, valla- või linnavalitsus. Kohus võib menetluse algatada vajadusel ka ise.
Eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda.
Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud.
Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses. (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-11). Eestkoste küsimusi reguleerib perekonnaseaduse 12. ja 13. peatükk.
Märgin lisaks, et perekonnaseaduse § 15 lg 2 kohaselt abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt. Tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks. Perekonnaseaduse § 16 lg 1 alusel abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama ja lõige 4 kohaselt abikaasa võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist või kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne ülalpidamishagi kohtule esitamist.
Vastas: Evelyn Bach, SA Õigusteenuste Büroo
Eestkoste määrab kohus siis, kui kui täisealine ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida.
Eestkostja määramiseks avalduse kohtule võib esitada isik ise, tema vanem, abikaasa, täisealine laps, valla- või linnavalitsus. Kohus võib menetluse algatada vajadusel ka ise.
Eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik. Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda.
Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud.
Eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu.
Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses. (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-87-11). Eestkoste küsimusi reguleerib perekonnaseaduse 12. ja 13. peatükk.
Märgin lisaks, et perekonnaseaduse § 15 lg 2 kohaselt abikaasad osalevad ühise koduse majapidamise korraldamises ja sissetuleku hankimises oma võimaluste kohaselt. Tegevusala valides ja oma tegevusalal tegutsedes peab abikaasa parimal viisil kasutama oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks. Perekonnaseaduse § 16 lg 1 alusel abikaasad on vastastikku kohustatud oma tööga ja varaga perekonda ülal pidama ja lõige 4 kohaselt abikaasa võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist või kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne ülalpidamishagi kohtule esitamist.
Vastas: Evelyn Bach, SA Õigusteenuste Büroo