Testamendijärgne pärimine

Tere

Ema tegi testamendi, milles jättis kogu oma vara kahele täiskasvanud lapsele, (kolmandale mitte). Ta suri 9. aprillil sellel aastal. Andsime sisse pärimisavalduse ja saime kätte ka juba pärimistunnistuse, kus oli kirjas et pärijad on siis ema 2 last. Aga meil on õde, kes on invaliid, ja nüüd kui pärimistunnistus käes, tahab ka tema saada osa pärandist, kuigi ema just sellepärast selle testamendi tegigi, et noorem tütar ei saaks tema vara.

Notar saatis talle ka paberi, et oli tehtud testament ja et noorem õde siis on jäetud sellest välja. Meile ütles notar kui andsime sisse avalduse, et kui on testamendi tegijal alaealised lapsed või invaliid, kes on tema ülalpeetav, et siis mingi osa peab see invaliid saama, teadsime et õde ei olnud ema ülalpeetav, aga õde teatas peale tunnistuse kättesaamist, et ema oli sügisel ennast siis invaliidi hooldajaks vormistanud.
Notar ütles ka veel õele, et kui saate ise õdedega kokkuleppele, siis ei pea pabereid sisse andma. Ta teatas oma soovist ka miskit saada, just päev pärast tunnistuse kättesaamist.

Tahtsin küsida, kas tal on üldse õigust midagi saada, kui tunnistus on juba käes, ja kas mitte notar või kes iganes uurib kuu jooksul testamendi kirjutaja varasid, oleks pidanud siis sinna pärimistunnistusse kirja panema, et pärijaid on tegelikult rohkem?

Surnu pärijad on ikka need kes testamendis on pärijateks määratud – seegaon pärimistunnistus õige. Pärandist ilma jäänud pärijal, kui ta oli REAALSELT pärandaja ülalpeetav on õigus nõuda SUNDOSA, mis tähenab mitte osa pärandvarast, vaid kompensastiooninõuet pärijate vastu.

Kompensatsioonis suuruseks on tema teoreetiliselt saada olnud pärandiosa väärtusest pool – seega pärandi 1/6 väärtuses saaks ta nõuda hüvitist teilt.

Kui te arvate, et ema ei pidanud teda üleval ega pidanudki seda tegema, siis lahendab vaidluse kohus juba tõendite põhjal, mitte notar.


Vastas Priidu Pärna.